Tõeline Talv
Õues valitseb praegu Tõeline Talv! Jaanuar oma külmade ja kargete ilmadega on võimust võtnud ning maalinud looduse üle õrnade toonidega. Hommikul punetab silmapiiril tuline päikesekera, veeretades end võimsa hooga üle härmas metsaviiru. Metskitsed kõmbivad valgetel väljadel ja otsivad toidupalukesi. Lumehanged on paksud ja tunduvad otsatutena, kuid kuskil sügaval pinna all valmistub loodus tasakesi siiski kevadeks.
Päeval on taevas siresinine, puud on kristallehteis ning maailm sätendab nagu tuhat erinevat pärlmutris kalasoomust. Aialinnud püsivad toidumajade ligiduses ja valmistuvad eelseisvaks pakaseööks. Ja õhtu hakul ta saabubki - Pakane.
Ilm hämardub ja päike kaob salailma, kuid päris pimedaks ometi ei lähe, sest täiskuu vinnab end uniselt taevasse ja kallab valendavad lumeväljad üle neoonselt helkiva kumaga.
Ööd helendavad ja kutsuvad, lummavad nõiduslikult ning panevad südame igatsusest millegi tundmatu järele kiiremini põksuma! Sellised külmad talveööd on imelised. Neis peitub rahu ja iidne tarkus. Oskus iseenda südametõdesid uuesti ja uuesti avastada, vaadata sügavale enda hinge ja tuletada meelde midagi, mis igapäevases kiires kulgemises ehk ununema kipub.
Sõbrad, nautige seda imelist talveilma. Olge õues, hingake sisse värskust ja laske põskedel rõõmsalt punaseks minna! Kevad tuleb nagunii! Aga praegu, praegu kestab veel talvelummus. Seda karget maailma on kesksuvise põuaga kosutav meenutada...
Ja ärge unustage endast väiksemaid ja nõrgemaid, kellel ei ole sooja tuba ja kuuma praksuvat ahju. Toitke aialinde ja jätke trepikojas ruumi mõnele hulkurloomale, kes ehk koduteelt eksinud on. Väiksed teod, millel on kellegi jaoks tohutult suur tähendus! Märgake, kuulake ja tunnetage. Sest on, mille eest tänulik olla.
Ilm hämardub ja päike kaob salailma, kuid päris pimedaks ometi ei lähe, sest täiskuu vinnab end uniselt taevasse ja kallab valendavad lumeväljad üle neoonselt helkiva kumaga.
Ööd helendavad ja kutsuvad, lummavad nõiduslikult ning panevad südame igatsusest millegi tundmatu järele kiiremini põksuma! Sellised külmad talveööd on imelised. Neis peitub rahu ja iidne tarkus. Oskus iseenda südametõdesid uuesti ja uuesti avastada, vaadata sügavale enda hinge ja tuletada meelde midagi, mis igapäevases kiires kulgemises ehk ununema kipub.
Sõbrad, nautige seda imelist talveilma. Olge õues, hingake sisse värskust ja laske põskedel rõõmsalt punaseks minna! Kevad tuleb nagunii! Aga praegu, praegu kestab veel talvelummus. Seda karget maailma on kesksuvise põuaga kosutav meenutada...
Ja ärge unustage endast väiksemaid ja nõrgemaid, kellel ei ole sooja tuba ja kuuma praksuvat ahju. Toitke aialinde ja jätke trepikojas ruumi mõnele hulkurloomale, kes ehk koduteelt eksinud on. Väiksed teod, millel on kellegi jaoks tohutult suur tähendus! Märgake, kuulake ja tunnetage. Sest on, mille eest tänulik olla.
Vastused puuduvad